Linaseemned

Maailma ühe vanima kultuurtaime ladinakeelne nimetus Linum usitatissimum tähendab sõna-sõnalt “kõige kasulikum taim”. Linaseemneid on söönud nii inimesed kui ka loomad juba tuhandeid aastaid. Sellest siniste õitega taimest on tehtud lambiõli ja kangast. Tänu terviseekspertidele on ta taas esile kerkinud. Lina seemneid raputatakse leivatainasse ning lisatakse müsli koostisesse, linaseemneõli võib kasutada salatikastmena.

Linaseemne ravivõimet kiitis juba Hippokrates, soovitades seda mitmesuguste kõhuhädade puhul. Karl Suur oli lina tervislikkuses nii veendunud, et tema alamad olid kohustatud seda pidevalt tarbima. Tänapäeval on teadlased võtnud rahvatarkused luubi alla. Uuritakse linaseemne mõju rinnavähile ja suhkrutõvele. Ekspertide hinnangul peitub selle tagasihoidliku seemne võlujõud kiudainetes, lipiidides ja küllastumata rasvhapetes.

Kiudained hoiavad seedimise korras ja alandavad kolesterooli, vähendades sealjuures infarktiohtu. Uurimused on näidanud, et kiudained mõjutavad ka vere glükoosisisaldust, ennetades või talitsedes nõnda suhkrutõbe.

Kõhulahtisust on aegadest aegadesse ravitud linaseemne keedisega. Viimane annab lima, mis katab sooleepiteeli või haavandid kaitsekihiga. Selle tulemusel pidurdub mikroobide liikumine, paljunemine ja haavandid ei tekita valuaistinguid.

Peale selle on linaseemnetes sisalduv kiudaine, mis ravib kõhukinnisust. Kiudaine absorbeerib vett ja suurendab sellega soolesisaldise mahtu.

Seedekulgla korrashoiuks peetakse füsioloogiliseks normiks 50 g linaseemneid ühe inimese kohta päevas. Sellise koguse üheks kasutamise viisiks võiks olla pagaritooted. Supilusikatäie peenestatud linaseemneid võib lisada hommikusele jogurtile ja müslile või segada saiataignasse.